Paneelilt teatatud väärtuseni: 1 m³ formaldehüüdikambris

Formaldehüüdi tulemus ei ole plaadi omadus. See on kontrollitud järjestuse väljund – proov, tihendus, laadimine, tingimused, prooviõhk, analüüs – ja iga samm võib lõpptulemust muuta.

See artikkel järgneb ühele paneelile läbi1 m³ kliimakamberkäivitatakse labori teostamise järjekorras ning märgitakse, kus järjestus kõige sagedamini katkeb.

Peamised järeldused

• Kamber mõõdab emissiooni kindlaksmääratud tingimustel ja seejärel normaliseerib selle pindala järgi – plaati ei testita kunagi "olemasoleval kujul".
• Laadimistegur ja õhuvahetuskiirus määravad koos kontsentratsiooni; kui kumbagi muuta, ei ole tulemus võrreldav.
• Servade tihendamine on kõige levinum ülepaisutatud tulemuste allikas.
• Tulemus on kehtiv ainult püsiseisundis, mitte esimeses proovivõtupunktis.

Miks a1 m³ kamber, mitte päris tuba

Päris tuba on kordumatu: maht varieerub, ventilatsioon varieerub ja kahes toas pole sama palju mööblit. Kamber vahetab realismi kontrolli vastu ja kaotus kompenseeritakse kindlaksmääratud suhtega.

See suhe on koormustegur – avatud plaadi ruutmeetrid kambri õhu kuupmeetri kohta. GB 18580 kohase 1 m³ meetodi puhul on see tavaliselt 1 m²/m³, mis võimaldab pingi tulemust ekstrapoleerida mis tahes suurusega ruumile.

Füüsika on piisavalt lihtne, et seda kirja panna. Tasakaaluseisundis on kontsentratsioon võrdne pindalaspetsiifilise emissioonikiirusega, mis on korrutatud koormusteguriga ja jagatud õhuvahetuskiirusega. Kambri spetsifikatsiooni iga parameeter hoiab ühte neist terminitest konstantsena.

1. samm – proovi konditsioneerimine enne selle sisenemist

Enne testimist tasakaalustatakse paneele kontrollitud temperatuuril ja niiskuses, seega on pinna niiskustase teada. Otse virnast võetud plaadil on niiskusgradient, mis muudab varajast emissiooni.

Inseneripõrandate ja komposiitpaneelide puhul on see ka konditsioneerimise etapp, kus proov lõigatakse ettenähtud alale – ja lõikeservade probleem on järgmine samm lahendamiseks.

2. samm – servade tihendamine

Servade tihendamine piirab emissiooni dekoratiivsele pinnale, nii et tulemus kirjeldab toodet paigaldatuna, mitte lõigatuna. Alumiiniumfooliumteip on tavaline meetod ja see peab olema terviklik.

Avatud või osaliselt suletud serv paljastab värske südamikumaterjali, mis kiirgab palju rohkem kui kaetud pind. Tulemuseks on usutava välimusega number, mis korduskatsel läbi kukub – ja korduskatse süüks peetakse tavaliselt kambrit.

3. samm – laadimine ja sulgemine

Suletud proovid asetatakse kambrisse alusele, nii et õhk ringleb mõlema külje vahel. Koormus arvutatakse avatud ala, mitte massi põhjal, mistõttu lehtmetalli paksust arvutuses ei arvestata, küll aga plaatide arvu.

Kui kamber on suletud, hoiab see oma seadepunkte: temperatuuri ja suhtelist õhuniiskust standardis nimetatud väärtustel ning massivooluga juhitava sisse- ja väljalaske abil hoitakse ettenähtud õhuvahetuskiirust.

4. samm – Veenduge, et kamber on puhas

Enne laadimist tehakse taustakontsentratsiooni kindlaks pimekatse. Kambrid adsorbeerivad ja hiljem vabastavad formaldehüüdi; puhta välimusega kamber, mida viimati kasutati suure emissiooniga proovi jaoks, võib saastumist kanda järgmisse tulemusse.

Siin kontrollitakse ka taaskasutust – proovivõtusüsteemi võimet teadaolevat kogust kinni püüda ja kvantifitseerida. Ilma selleta võib madal näit tähendada madala emissiooniga plaati või lekkivat proovivõtuliini ning need kaks on eristamatud.

5. samm – proovi võtmine kuni püsiseisundini

Heitkogus väheneb pinnakihi hõrenedes, seega kontsentratsioon tõuseb, saavutab haripunkti ja seejärel stabiliseerub. Proovide võtmine algab tavaliselt pärast meetodis määratletud esialgset perioodi ja jätkub iga päev, kuni saavutatakse püsiseisund – tavaliselt kaks järjestikust tulemust, mis lähevad väikese erinevusega kokku.

Seega ei ole üks varajane mõõtmine tulemus. See on andmepunkt teel selle poole ja selle esitamine vastusena on tarnija dokumentatsioonis üks levinumaid vigu.

6. samm – analüüsi ja hinda

Õhuproovid võetakse läbi skraberi või DNPH-padruni ja kvantifitseeritakse atsetüülatsetoonmeetodi või HPLC abil. Mõlemad on vastuvõetavad; mõlemad vajavad kalibreerimist ja pimekatset samaaegselt proovidega.

Lõplikku väärtust võrreldakse kohaldatava standardi piirnormiga – GB 18580 puhul on E1 läviväärtus 0,124 mg/m³ – ning aruandes tuleks lisaks märkida koormustegur, õhuvahetuskiirus, temperatuur, niiskus, proovivõtupäevad ja analüüsimeetod.

Seadepunktid, proovivõtugraafik ja piirväärtused on määratletud iga standardi kehtivas väljaandes ja neid vaadatakse aeg-ajalt üle. Enne väite avaldamist kontrollige neid oma tehnilises toimikus viidatud väljaande alusel.

Koht, kus kett tavaliselt katkeb

• Servade mittetäielik tihendamine— kõige sagedasem põhjus, mille tulemust ei saa korrata.
• Triiviva õhu vahetuskurss— kuude kaupa laadiv filter nihutab nimetajat vaikselt ja viga näeb välja nagu muutus korrutises.
• Temperatuuri ebastabiilsus— emissioon sõltub tugevalt temperatuurist ja mitu päeva hoitud kraadi murdosa on olulisem kui suur lühiajaline kõikumine.
• Tingimusteta aruandlus— arv ilma koormustegurita, õhuvahetuskiiruseta ja proovivõtupäevata ei ole katsetulemus.

Mida kambris täpsustada

Deklaratsiooni toetavat koda eristab ainult numbreid tootvast kambrist neli omadust:

• Hoidsid standardpunkte— temperatuuri, niiskust ja õhuvahetuse kiirust kontrollitakse ja salvestatakse, mitte ainult ei kuvata.
• Jälgitav õhuvahetuse kontroll— massivoolu mõõtmine sisse- ja väljalasketorustikus, registreerides iga katsetsükli kohta.
• Puhastav sisemus madala adsorptsiooniga— roostevabad pinnad ja dokumenteeritud pimekatse protseduur.
• Proovivõtuavad paigutatud representatiivsuse tagamiseks, kusjuures proovivõturong on kaasatud, mitte eeldatud.

Korduma kippuvad küsimused